D-vitamiin: mitut moodi kasulik

D-vitamiin tuleb lambavillast

Sageli vaieldakse selle üle, kas ja milliseid vitamiine-mineraale tarbima peaks. Kui ühest vastust sellele küsimusele on üpris raske leida, siis ühe tendentsi võib siiski välja tuua: enamik inimesi nõustub, et D-vitamiin on vajalik. Aga kas tegu on üleüldse vitamiiniga? Mis on selle funktsioonid inimkehas? Kas päiksevalgus ei tagagi vajalikku kogust D-vitamiini? Kui need küsimused ka sind kimbutavad, soovitame soojalt selle postituse läbi lugeda!

D-vitamiin on hoopis hormoon

Kui näpuga definitsioonides järge ajada, siis tuleb tõdeda, et nimest hoolimata pole D-vitamiini näol siiski tegu vitamiiniga. Vitamiin peaks olema aine, mida keha ise toota ei suuda. D-vitamiini suudab inimkeha aga ultraviolettkiirguse ehk päikesevalguse toimel ise toota. Aktiivses olekus on D-vitamiin hoopistükkis rasvlahustuv steroidhormoon, mis suudab rakumembraani läbida.

D-vitamiini saab mitmest allikast

Laias laastus on D-vitamiinil mitu allikat. Varem sai juba mainitud, et inimorganism on teatud tingimustes võimeline seda tootma. Samas leidub seda olulist ainet ka teatud toiduainetes ning alati on võimalus toidulisandina juurde tarbida.

  • UVB kiired, mis ühtlasi tekitavad ka naha päevitusefekti ja põletuse (kui liiga kauaks päikse kätte jääda), tagavad D-vitamiini sünteesimise nahas. See toimub aga väga kitsas lainepikkuse vahemikus: 290-315 nanomeetrit. UVB kiired klaasi ega riideid ei läbi, nii et oluline katmata nahaga päikse käes olla. Juba 12 minutit keskpäevast päikest paljastele säärtele ja käsivartele annab heledanahalisele inimesele 3000 ühikut D-vitamiini. Meie laiuskraadidel on päike aga väga terava nurga all ja omastamine keeruline.
  • Toiduainetest leidub D-vitamiini kalas (lõhe, makrell, tuunikala, sardiinid), munakollases, maksas ning ka spetsiaalselt rikastatud toiduainetes (piim, margariin). Peamiselt esinebki see loomsetes toiduainetes, mitteomastuvas vormis ka teatud seentes. Päevase koguse täissaamiseks tuleks aga kosmilistes kogustes süüa-juua (nt 8 klaasi rikastatud piima).
  • Toidulisandina on kõige paremini omastatav vorm kolekaltsiferool ehk D3-vitamiin, taimetoitlastele sobib pigem aga D2-vitamiin. Teraapialaegas pakub D3-vitamiini näiteks mündimaitselise spreina, mida on mugav doseerida. Profülaktilisel eesmärgil soovitatakse võtta 800-1000 IU päevas või ka 2000 IU päevas. Suuremaid annuseid tasub tarbida siis, kui vereproov on tuvastanud vaeguse ja arst soovitab D-vitamiini juurde võtta.

Millal D-vitamiini juurde tarbida?

On tuvastatud, et eestlastel on D-vitamiini tase veres pigem madal ning pimedamal ajal soovitatakse seda seepärast juurde võtta. Defitsiidi saab tuvastada analüüsiga. Mine näiteks ise Synlabi või lase perearstil analüüsid teha. Septembrist aprilli lõpuni on just nimelt see aeg, mil tasub D-vitamiini toidulisandina tarbida. Kui muud moodi meelde ei jää, mõtle sellele, et kui kuu nimetuses on R-täht, siis on taRRRRbimisaeg! Vanematel inimestel (alates 50. eluaastast) soovitatakse seda aga suisa aastaringselt manustada, kuna nad on tihti tubasema eluviisiga ja saavad vähem päikest.

Eestis peetakse soovituslikuks päevaseks maksimumdoosiks 4000 IU. Toksilisus algab mitmeid kordi kõrgema doosi puhul. Kõige lihtsam on doosi reguleerida pihustatavat vitamiini või tilkasid kasutades.

Mis imesid see D-vitamiin teeb?

Kindlasti on kõik kuulnud, et D-vitamiin on hädavajalik, kuna keha kasutab seda väga mitmel eesmärgil. Aga kuidas ikkagi täpsemalt?

  • D-vitamiin aitab kaltsiumit kudedesse viia, toetades seega luude ja hammaste tervist. Väga oluline luude hõrenemise ennetamiseks!
  • Aktiveerib juuksekasvu, vajalik kauniteks kiharateks!
  • Soodustab vere hüübimist ja südame tööd.
  • Vähendab diabeedi- ja infektsiooniriski.
  • Toetab immuunsüsteemi ja aitab sul kõledamal ajal terve olla.

Kasutatud allikad:

  • D-vitamiin ehk kolekaltsiferool. – Toitumine.ee, vaadatud 14. oktoober 2019.
  • Khalsa, Soram (2009). D-vitamiini revolutsioon. Andres Sepp (tõlk.), Tallinn: Stella Borealis.
  • Leeben, Sandra (2015). Toiduga kauniks. – Toitumisteraapia nr 15, lk 8-9.
  • Singer, Kristiina (2014). Tugevad luud vajavad rohkem kui ainult kaltsiumit. – Toitumisteraapia nr 11, lk 23-24.

Toidulisandid: mida sportlasena võtta?

Toidulisandid – kas miski, mis peaks olema iga treenija menüüs? Aktiivsed sportijad teavad, et keha vajab füüsilise koormuse tõttu rohkem energiat ja sellest tulenevalt ka enam toitaineid. Kas aga vastab tõele, et mida enam toidulisandeid tarbida, seda parema sooritusvõimega kiidelda saab? Tegelikult… ei, aga hirmkalli uriini võib endale niiviisi saada küll, kuna liigne (vesilahustuvad ained) tuleb välja. Toidulisandite teema on suur ja lai ning selles artiklis on fookus nende üldisel jaotusel ja pisut peatume ka multivitamiinidel. Detailsemalt juba järgmistest postitustes, sest tegu on väga laia teemaga.

Täisväärtuslik toitumine on kõige alus

Nimetus iseenesest peaks andma aimu, mida toidulisand endast kujutab. Midagi, mida võtta lisaks toidule. Erinevate lisandite pakenditelgi on alati mainitud, et need ei asenda täisväärtuslikku toitumist ning ÕSi sõnul on “toidulisandid” samuti “organismi toitainevajaduse rahuldamiseks põhitoidu lisana manustatavad ained”. Mis see täisväärtuslik on? See on jälle teema, mille puhul kohtab sageli vastuseisu: miks me neist põhiasjadest üleüldse räägime, see on igav ja me teame seda nagunii. Kas tõesti? Tervise Arengu Instituudi mitmeaastane toitumisuuring näitas väga hästi, et tegelikkuses on eestlaste toitumine paigast ära. Vaadake kasvõi seda pilti ideaalsest (=kõiki vajadusi kattev) ja tegelikust toitumispüramiidist. Kui me nii hästi teame, siis miks me teadmisi ei rakenda? Põhitõdesid tasub alati üle korrata, võibolla hakatakse neid siis ometigi kasutama!

Soovituslik ja tegelik toitumine

Praktikaski on näha, et ka neil, kes muidu keskmisest paremini toituvad, esineb menüüs puudujääke. Kas selle likvideerimiseks peaks kohe lisandit võtma? Ei, esmalt tuleb tavatoitumine paika saada. Mis tavatoitumine? Kes tahaks olla tavaline, kui on võimalik olla eriline? Siiski, tasub meeles pidada, et see on kõige alus: vundament ja põrand ja seinad sellele majale, millel meie füüsiline võimekus põhineb. Katuseks on 24% spetsiifilist sporditoitumist (lisaenergia ja vedelikud), mis aga muutub oluliseks alles siis, kui treenida nädalas enam kui 5 tundi. Vaid siis, kui midagi kipub puudu jääma, lisandub katusele kena tornike: 1% toidulisandeid.

Tavapüramiidist ja sellele lisanduvast kütusest ja vedelikest saab kirjutada mitmeid pikki postitusi. Olgu lühidalt öeldud, et tavapärasele tuleb lisa hakata otsima tõesti alles siis, kui treeningkoormus ületab 5 tundi nädalas. Mida ja kui palju – jälle teine ja pikem teema, millele võiks lausa mitmetunnise koolituse pühendada. Kiire ülevaate saab Šveitsi toitumisteadlaste koostatud sportlaste püramiidist.

Toidulisandid

Seega peaks just nimelt algajad, kes treenivad näiteks 3-4 korda nädalas, keskenduma esiti üldise toitumise paikasaamisele. Muidugi on alati lihtsam tablette neelata kui igapäevaseid harjumusi muuta, aga seda kõike ei peagi tegema päevapealt. Ka väike samm aitab! Vaheta näiteks pudrumoos värskete/külmutatud marjade vastu ja saad palju rohkem toitaineid ning vähem suhkrut (ka nt Eesti uuringus selgus, et 4 maksimaalse soovitusliku magusaportsjoni asemel pugitakse päevas pigem 15 portsjoni kanti). Kui ise oma toitumist korrigeerida ei oska, siis toitumisnõustaja aitab!

Toidulisandid kategooriates

Oleme nüüd paljude jaoks tüütust ja leierdatud täisväärtusliku toitumise teemast edasi jõudnud, suundudes viimaks ometi lisanditeni. Toidulisandid jaotuvad väga funktsionaalselt ehk selle järgi, millist mõju need sooritusvõimele avaldavad. Kategooriaid kasutab rahvusvaheline antidopingu agentuur ning see on teaduspõhine. Uute teadusavastuste valguses võib nii mõndagi muidugi ajaga muutuda. Näiteks kuulus kofeiin kunagi dopingunimekirja, aga nüüd on lubatud.

  • A-kategooria: õigesti kasutades tõstavad sooritusvõimet
    • alamkategooriad:
      • sporditoidud (kiire kütus): spordijook, spordigeel, batoonid, vadakuvalk, elektrolüüdid
      • toitainete puudujääkide likvideerijad: raud, kaltsium, multivitamiinid-mineraalid, D-vitamiin, probiootikumid
      • lisavahendid sooritusvõime tõstmiseks: kofeiin, beetaalaniin, naatriumbikarbonaat, peedimahl, kreatiin
  • B-kategooria: pole piisavalt tõendeid
    • kvertsetiin, hapukirsi mahl, eksootilised marjad (acai, goji), kurkumiin, C-vitamiin, E-vitamiin, L-karnitiin, HMB, glutamiin, kalaõli, glükosamiin
  • C-kategooria: arvatavasti pole kasu
    • A- ja B-kategooria lisandid, kui neid valesti kasutada
  • D-kategooria: kahjulik mõju sooritusvõimele (doping)
    • alamkategooriad:
      • stimulandid: efedriin, strühniin, sibutramiin, DMAA, DMBA, muud taimsed stimulandid
      • prohormoonid, hormoone mõjuavad ained: DHEA, androstenedioon, 19-norandrostenioon, testosterooni tõstjad, macajuure pulber (ökopoodides populaarne)
      • kasvuhormoonid
      • beeta-2-agonistid
      • muud: glütserool, ternespiim

Vitamiinide-mineraalide vajadused sportlastel

Üksikutest vitamiinidest ja mineraalidest on tõestatud toime D-vitamiinil, kaltsiumil ja raual. Olgu muidugi mainitud, et kui organismis on millegi muu puudujääk, siis selle puudujäägi kõrvaldamine aitab kindlasti. Samas ei tasu hakata ise suvaliselt tablette sisse lahmima. Enne tasub teha vereanalüüs, konsulteerida toitumisnõustajaga või kasvõi ise paari päeva toitumise analüüs teha. Kasuta selleks TAI Nutridatat ja pane ausalt kirja, mida sööd. Päeva kokkuvõttes näed ka, milline oli eri mikrotoitainete tarbimine. See on hea lihtne programm, kus saad koguseid määrata ka pildi järgi ega pea toitu kaaluma.

Kuna mikrotoitained toimivad üheskoos ja ainult ühe asja eraldi võtmine võib mõjutada teiste imendumist, on parim valida üks korralik multivitamiini-mineraali preparaat. Näiteks tugevat raualisandit kasutades on häiritud tsingi ja vase imendumine.

Näpunäited multivitamiini valimiseks:

  • Pakendil on üldiselt kirjas, kui suure koguse päevanormist ühe annusega saab. See on protsentides. Vali selline, kus vitamiine on 100-1000% ning mineraale 100%. Mineraalid võistlevad omavahel imendumise pärast ja seega pole vaja millegagi üle pingutada.
  • Vali selline, mis toonitab antioksüdantide sisaldust.
  • Vähemalt 23 erinevat vitamiini-mineraali.
  • Väldi ebavajalikke lisaaineid: magustajad, värvained, kunstlikud lõhna- ja maitseained, mahuained
  • Võimalusel eelista toidulaadset vitamiini (ingl. k. “food-form” või nt True Food sari)
  • Eelista selliseid, kus ühes kapslis/tabletis on pigem vähem toimeaineid ja võta mitu normi täis saamiseks mitu korda päevas (parem imendumine).

Samas pea meeles, et toidus olevad mikrotoitained on kehale omasemad ja imenduvad alati paremini kui mis tahes preparaat. Kui kannatad kallimat osta, siis nüüd leiab ka eelseeditud variante, mida keha kohtleb nagu toitu. Neis on vitamiini-mineraali kogus tihti normist väiksem. Kuna suur osa sellest imendub, on säärane tablett kokkuvõttes kasulikum kui halvemini imenduv, suurema hulga toimeainetega variant.

 Toidulisandite ohud

Toidulisandid läbivad väiksema kontrolli kui ravimid. See, et toidulisand on Veterinaar- ja Toiduametis registreeritud, annab küll õiguse seda turustada ja Eestis müüa, aga ei kindlusta, et see ka 100% ohutu on. Enne tohutute summade kulutamist hangi lisandi kohta võimalikult palju teavet. Pea meeles, et imerohtusid pole olemas! Vitamiinid-mineraalid, mida saame ka tavatoidust, on neist kõige ohutumad (kui ei ületa soovituslikku ülempiiri), sest kehal on nende vajadus. Sellist asja nagu näiteks “päevane kohustuslik L-karnitiini doos” pole aga olemas.

Miks ei või kõike süüa?

Tuleme tagasi põhialuste juurde ja lahkame korra üht sportlaste seas laialdaselt levinud müüti. “Ma võin kõike süüa, sest ma kulutan selle ära” on üpris sageli kuuldud tõdemus. Jah, energia kulutad küll ära (=ei lähe paksuks) ja jaksad oma trenne teha, aga sooritus ei pruugi paraneda. Tähtis pole niivõrd kalorite lugemine kui toitainete lugemine. Siia alla kuuluvad nii makro- (süsivesikud, rasvad, valgud) ja mikrotoitained (vitamiinid-mineraalid). Neid tuleb osata õigesti ja piisavalt tarbida. Nii talitades suureneb jõud ja lihasmass, paraneb sooritus, trenni saab kogu aeg teha parimate võimete tasemel ja saab nautida head und. Ja ümberpöördult võib kokkuvõtteks öelda, et kõike võib süüa, aga vajalikes kogustes! Kui mingist toitainest on tugev puudujääk, siis millegi muu ülepugimine seda ei korva.

Peatselt tulekul…

Kuna selle postitusega ei suutnud lisanditeema kõiki nüansse katta, on lähiajal oodata teisigi postitusi. Toitumisteema on suur ja lai ning raske on seda kuidagi kokku pressida. Ei taha ju minna ka kergema vastupanu teed, võttes lahti esimese raamatu ja kopeerides sealt suvalist tabelit. Erinevaid materjale lapates tuleb niivõrd palju ideid, mida kõike jagada võiks. Niisiis, allpool ülevaade tulevikuteemadest:

  • sportlaste suurenenud vitamiinivajadus koos numbritega
  • toimivad toidulisandid ükshaaval lahti seletatud (nt. 1 artikkel D-vitamiinist, 1 kofeiinist, 1 probiootikumidest)
  • spordijoogi A ja O
  • mida süüa enne/pärast trenni

Kui on ettepanekuid teemade osas, siis palun kirjutada teave@teraapialaegas.ee

Toitainevajaduste arvutamine

Konkreetsed vajadused sõltuvad ikkagi inimesest ja tema elustiilist, iseäranis just igapäevatoidust. Meil on olemas optimaalse toitumise küsimustik, mille abil saab välja arvutada vitamiini-mineraalivajaduse.  Kui soovid lisandite valimisel abi, võta ühendust! Saame seda abi väikse tasu eest pakkuda.

Kasutatud allikad

  • Bean, A. “The Complete Guide to Sports Nutrition”. 2009. A & C Black: London.
  • McGregor, R. “Trennitoit. Tulemusi andev energia – treeningu eel, järel ja ajal”. 2016. Tõlkinud Olvet, T. Pegasus: Tallinn.
  • “Supplements”. Australian Sports Commission. Vaadatud 9.05.2017.
  • Toidulisand“. Eesti keele seletav sõnaraamat. Eesti Keele Instituut. Vaadatud 9.05.2017.
  • Uued riiklikud toitumissoovitused pakuvad rohkem paindlikkust“. Tervise Arengu Instituut. 9.03.2017

Muna – mitmekülgne supertoit

Egg-Eggshell-Egg-yolkEi ole vast imestamist väärt, et mitmekülgne muna on iidne loovuse (lisaks ka viljakuse) sümbol. Muna sobib nii soolastesse kui magusatesse toitudesse, olles sageli vajalikuks peidetud sideaineks, mis kogu seda kupatust koos hoiab. Samuti on muna suurepärane ka oma “puhtal” kujul ehk siis näiteks prae- või keedumunana või munaroogades, nagu näiteks munapuder või omlett. Kristlik püha lihavõttedki on rahvasuus pigem tuntud kui munadepühad ning meie poolpaganlikus ühiskonnas on usutavasti suurem rõhk munade vitsutamisel kui kirikus käimisel. Suur kolesteroolihirmgi on inimeste seast haihtumas ning üha enam osatakse väärtustada muna kasulikkust.

Munakollane – mis seal on?

egg-yolkMunast koorub tibu. Olgu, neist munadest, mida poest ostame, enam tibu ei kooru, ükskõik, kui palju me seda muna kodus soojendame. Aga muna primaarne idee ja olemus on ikkagi tibupoja äratoitmine. Seega sisaldab muna kõike eluks tarvilikku. Kollane munarebu, mis moodustab munast umbes 32%, sisaldab karotenoide, mis inimkehas moonduvad silmadele kasulikuks A-vitamiiniks. Samuti sisaldab munakollane rasvaühendit letsitiini, mis toetab organismi mälu ja närvisüsteemi talitlust ning suurendab südamejõudlust. Letsitiin vastutab ka vere kolesteroolitaseme reguleerimise eest, sidudes endaga kolesterooli ja viies seda organismist välja. Munakollase kolesterooli ennast ei tasu aga karta, sest seda on tegelikult väga väikestes kogustes. Kolesteroolist loe lähemalt altpoolt.

Munakollane on see koht, kus leidub kogu munarasv. Sisaldades küllastamata rasvhappeid ning rasvlahustuvaid vitamiine – A, D ja E – on see igati väärt rasv. Rebust leiab ka mõned B-grupi vitamiinid.

Kolesterool – kas kurjajuur?

Kust on tulnud see jutt, et ei tohi muna süüa, kuna siis läheb kolesteroolitase kohe lakke? Suure tõenäosusega tuleb siin heita süüdistavaid pilke toiduainete normide tabelile, kus kolesteroolitase on antud 100 grammi muna kohta. Neid tabeleid lugevad inimesed unustavad aga ära, et üks muna kaalub 50 grammi ning munavalges kolesterooli ei ole. Kui arvestada veel sellega, et omastame kolesteroolist 50%, siis ühest munast saab vaid 80 mg kolesterooli. Täiskasvanu keskmine lubatud päevanorm on 300 mg. Lisaks viib rebus olev letsitiin kolesterooli veel kehast välja. Kolesterooli vähendavad ka kiudainerikkad teraviljad, küüslauk, kartul ja sibul, nii et neid tasub koos munaga süüa. Nii et kolesteroolikartuse taha ei tasu munasöömisega pidama jääda, kui vere kolesteroolisisaldus pole just haiguslikult kõrge. Siis võib munavalge näiteks siiski menüüsse alles jätta.

Munavalge – valguallikas

Munavalge moodustab munast suure osa ehk 54-60% ning üks muna sisaldab umbes 6-7 grammi valku. Inimorganism suudab ühes tunnis omastada umbes 10 grammi valku, nii et korraga 2 muna söömisel suudab keha ka selle valgu omastada (muna seedimine võtab natuke rohkem aega kui tund, seega saab ka 2 muna valgukoguse omastatud). Munavalge hiilgab oma aminohappelise koostisega. Muna ei tohiks liigselt kuumutada ega ülikrõbedaks praadida, kuna sel juhul pole valk enam nii kergelt omastatav. Samas ei ole ka toores munavalge kergelt omastatav, kuna toorelt ei soodusta ta seedeensüümide eritumist. Kõige parem on munavalget tarbida kas omletina või muu toidu sees lahtiklopitult. Valgustruktuuri mehaaniline lõhkumine kloppimise abil muudab selle paremini omastatavaks. Üleüldiselt on munavalke lihtsam seedida kui lihavalke, siis on need väga head ka organismi turgutamiseks pärast kurnavat haigust.

Munakoor – ära viska ära!

shellJuba esiemad teadsid, et munast tasub ära kasutada ka munakoore. See sisaldab 90% kaltsiumkarbonaati, mille inimkeha suudab peaaegu täielikult omastada. Munakoor saab uhkeldada ka rikkaliku mikroelementide valiku poolest: fosfor, vask, raud, fluor, seleen, väävel, tsink, räni, molübdeen ja mangaan. Munakoored võib alles jätta, ahjus kuivatada või keeta ja kohviveskis puruks jahvatada. Kuumutamine on oluline bakterite, eriti salmonella hävitamiseks. Seda puru saab lusikakaupa sinna-tänna lisada, näiteks hommikupudru sisse. Täiskasvanutele on vaja umbes 3 grammi, lastele 1,5 grammi päevas. Tervistav koorepulber on kaunite juuksepalmikute sõber, kuna see soodustab juuksekasvu, peatab juuste väljalangemise ja taastab juuksejuuri. Ka luud ja küüned saavad munakoorepulbrist turgutust: luukudede vereloome täiustub, luud muutuvad tugevamaks ning küünedki murduvad vähem. Koorepulber väljutab inimorganismist radioaktiivseid aineid ning aitab mitmete haiguste näiteks psoriaasi, soolehaiguste ja parodontoosi ravis.

Tervisemunad?

Tihti on munakarbile lisatud ka uhke lause “Sisaldab oomega-3 rasvhappeid”. See tähendab, et kanasöödale on lisatud vastavaid aineid, näiteks linaseemneid. Kui tahad oomega-3 rasvhappeid nende otsesest allikast saada, siis söö rohkem kala. Kui sa aga muust toidust väga palju oomega-3 rasvhappeid ei saa (näiteks oled veendunud kalavihkaja), siis tasub oomega-3 mune süüa küll. Samuti võid proovida jahvatatud linaseemneid (tervetena ei omastu need nii hästi).

Pruun või valge?

Pruun toon osutaks justkui tervislikumale ja naturaalsemale munale. Oleme ju poeski harjunud, et mahetooted ja muidu tervisele kasulikumad toiduained pakitakse tagasihoidlikesse paberkottidesse ning nö. ebatervislikud toidud on kirevates pakendites. Muna värv ei mõjuta tema toiteväärtust, see näitab vaid, mis värvi kanalt, kas pruunilt või valgelt, see pärit on. Vahe seisneb vaid selles, et pruuni muna koor on märksa tugevam. Erineda võivad ka munarebud. Tõsi, mahemunad on sageli kirkamad, aga seegi värv ei pruugi viidata toiteväärtusele, kuna sõltub aastaajast ja söödast.

Kust muna tuleb?

Free_Range_ChickensMuna tuleb kanalt. Kanad võivad elada vägagi erinevates tingimustes ning tõtt-öelda mõjutab see ka munade toiteväärtust. Enamik nn. tavalisi poemune tuleb kanadelt, kes elavad kitsastes tingimustes ning võibolla ei näegi oma elu jooksul värsket rohelist muru ja paitavaid päiksekiiri. Sellised kanad on stressis ja neile antakse üldjuhul ka mitmeid antibiootikume, et nad kitsastes tingimustes väga haigeks ei jääks. See kõik jätab aga jälje ka munadele. Mahekanadel on loomulikum elu, sarnasem sellisele, mida nägid maal vanaema juures. Nad saavad mullas ringi siblida, õues jalutada ja õrrel oma sulestikku kohendada. Uuringud on näidanud, et mida parem elu kanadel on olnud, seda kasulikumad on ka nende munad. Need sisaldavad rohkem karotenoide ja rasvlahustuvaid A- ja E-vitamiine. Samuti on mahemunades vähem kolesterooli ja küllastatud rasvhappeid.

Munaga ümberkäimise nipid

Munad tasub enne keemapanemist natuke varem juba külmikust välja tõsta, et nad hiljem keetmisel ei praguneks. Neid võib lausa natuke aega soojas vees hoida. Keeduvette võib panna ka näpuotsatäie soola, sest see takistab pragude korral munavalge väljavalgumist. Munade keetmine käib kella järgi, arvestades aega alates sellest hetkest, kui vesi keema läheb: 3-4 minutit pehme, 5-6 poolpehme ja 8 kõva muna jaoks. Liiga kaua keetes saad sinised munad, kuna munas olev raud reageerib väävelvesinikuga.

Munavalge paremaks vahustamiseks lisa sellele natuke sidrunhapet või soola. Tervet muna vahustades võid teha seda soojaveevannis, sest siis on tulemuseks püsivam vaht.

Mida kõigi nende teadmistega siis peale hakata? No alustuseks võiks näiteks lihtsalt külmkapi avada ja seal leiduvast ühe mõnusa omleti kokku keerata!

Allikad:

Luigela, A. Targalt toitudes terveks. Tallinn: 2007.

Muna kui ravim – Tallegg

Mahemunadest

Erinevatest kanakasvatusviisidest ja munade toiteväärtusest – inglise keeles