D-vitamiin: mitut moodi kasulik

D-vitamiin tuleb lambavillast

Sageli vaieldakse selle üle, kas ja milliseid vitamiine-mineraale tarbima peaks. Kui ühest vastust sellele küsimusele on üpris raske leida, siis ühe tendentsi võib siiski välja tuua: enamik inimesi nõustub, et D-vitamiin on vajalik. Aga kas tegu on üleüldse vitamiiniga? Mis on selle funktsioonid inimkehas? Kas päiksevalgus ei tagagi vajalikku kogust D-vitamiini? Kui need küsimused ka sind kimbutavad, soovitame soojalt selle postituse läbi lugeda!

D-vitamiin on hoopis hormoon

Kui näpuga definitsioonides järge ajada, siis tuleb tõdeda, et nimest hoolimata pole D-vitamiini näol siiski tegu vitamiiniga. Vitamiin peaks olema aine, mida keha ise toota ei suuda. D-vitamiini suudab inimkeha aga ultraviolettkiirguse ehk päikesevalguse toimel ise toota. Aktiivses olekus on D-vitamiin hoopistükkis rasvlahustuv steroidhormoon, mis suudab rakumembraani läbida.

D-vitamiini saab mitmest allikast

Laias laastus on D-vitamiinil mitu allikat. Varem sai juba mainitud, et inimorganism on teatud tingimustes võimeline seda tootma. Samas leidub seda olulist ainet ka teatud toiduainetes ning alati on võimalus toidulisandina juurde tarbida.

  • UVB kiired, mis ühtlasi tekitavad ka naha päevitusefekti ja põletuse (kui liiga kauaks päikse kätte jääda), tagavad D-vitamiini sünteesimise nahas. See toimub aga väga kitsas lainepikkuse vahemikus: 290-315 nanomeetrit. UVB kiired klaasi ega riideid ei läbi, nii et oluline katmata nahaga päikse käes olla. Juba 12 minutit keskpäevast päikest paljastele säärtele ja käsivartele annab heledanahalisele inimesele 3000 ühikut D-vitamiini. Meie laiuskraadidel on päike aga väga terava nurga all ja omastamine keeruline.
  • Toiduainetest leidub D-vitamiini kalas (lõhe, makrell, tuunikala, sardiinid), munakollases, maksas ning ka spetsiaalselt rikastatud toiduainetes (piim, margariin). Peamiselt esinebki see loomsetes toiduainetes, mitteomastuvas vormis ka teatud seentes. Päevase koguse täissaamiseks tuleks aga kosmilistes kogustes süüa-juua (nt 8 klaasi rikastatud piima).
  • Toidulisandina on kõige paremini omastatav vorm kolekaltsiferool ehk D3-vitamiin, taimetoitlastele sobib pigem aga D2-vitamiin. Teraapialaegas pakub D3-vitamiini näiteks mündimaitselise spreina, mida on mugav doseerida. Profülaktilisel eesmärgil soovitatakse võtta 800-1000 IU päevas või ka 2000 IU päevas. Suuremaid annuseid tasub tarbida siis, kui vereproov on tuvastanud vaeguse ja arst soovitab D-vitamiini juurde võtta.

Millal D-vitamiini juurde tarbida?

On tuvastatud, et eestlastel on D-vitamiini tase veres pigem madal ning pimedamal ajal soovitatakse seda seepärast juurde võtta. Defitsiidi saab tuvastada analüüsiga. Mine näiteks ise Synlabi või lase perearstil analüüsid teha. Septembrist aprilli lõpuni on just nimelt see aeg, mil tasub D-vitamiini toidulisandina tarbida. Kui muud moodi meelde ei jää, mõtle sellele, et kui kuu nimetuses on R-täht, siis on taRRRRbimisaeg! Vanematel inimestel (alates 50. eluaastast) soovitatakse seda aga suisa aastaringselt manustada, kuna nad on tihti tubasema eluviisiga ja saavad vähem päikest.

Eestis peetakse soovituslikuks päevaseks maksimumdoosiks 4000 IU. Toksilisus algab mitmeid kordi kõrgema doosi puhul. Kõige lihtsam on doosi reguleerida pihustatavat vitamiini või tilkasid kasutades.

Mis imesid see D-vitamiin teeb?

Kindlasti on kõik kuulnud, et D-vitamiin on hädavajalik, kuna keha kasutab seda väga mitmel eesmärgil. Aga kuidas ikkagi täpsemalt?

  • D-vitamiin aitab kaltsiumit kudedesse viia, toetades seega luude ja hammaste tervist. Väga oluline luude hõrenemise ennetamiseks!
  • Aktiveerib juuksekasvu, vajalik kauniteks kiharateks!
  • Soodustab vere hüübimist ja südame tööd.
  • Vähendab diabeedi- ja infektsiooniriski.
  • Toetab immuunsüsteemi ja aitab sul kõledamal ajal terve olla.

Kasutatud allikad:

  • D-vitamiin ehk kolekaltsiferool. – Toitumine.ee, vaadatud 14. oktoober 2019.
  • Khalsa, Soram (2009). D-vitamiini revolutsioon. Andres Sepp (tõlk.), Tallinn: Stella Borealis.
  • Leeben, Sandra (2015). Toiduga kauniks. – Toitumisteraapia nr 15, lk 8-9.
  • Singer, Kristiina (2014). Tugevad luud vajavad rohkem kui ainult kaltsiumit. – Toitumisteraapia nr 11, lk 23-24.